6. nädal - Hüvasti copyright?

... ehk ideed  aastal 2012 kirjutatud raamatust "The Case for Copyright Reform" [1]

Selle raamatu autorid (Rick Falkvinge ja Christian Engströmi) leiavad, et autoriõiguse seadused on ebaproportsionaalsed. Nende idee on kehtestada copyright vaid kommertsiaalsele kasutusele, muutes kogu internetis olev intellektuaalomand kõigi tavakasutajate jaoks tasuta kättesaadavaks ja kasutatavaks. Vajadus autoriõigust puudutavate seaduste muutmiseks tuleneb sellest, et need olid (ja on tegelikult siiamaani) tegelikuses võimetud piraatlust peatama. Kopeeritud materjali jagamist saaks avastada vaid eraisikute vahelise veebi põhise info vahetuse täielikku kontrolli (ehk teisisõnu, veebist peaks kaduma igasugune privaatsus.

Nad toovad välja kuus punkti sellest, milline peaks see „reformeeritud copyright“ olema (lisan iga punkti juurde ka omaltpoolt väikse kommentaari):

 

Moraalsed õigused jäävad muutmata

See tähendab, et autoril on jätkuvalt täielik õigus sellele, et tema looming on seotud tema nimega. Samal ajal ei ole kellelgi õigust end kellegi teise loomingu autoriks nimetada. See punkt on üsnagi iseenesest mõistetav ka ilma mingisuguse täiendava kommentaarita ning see on kehtiv ka tänapäeval.

Tasuta mittekaubanduslik jagamine

See punkt tähendab sisuliselt seda,  et tavainimesel oleks täielik õigus jagada sõpradega muusikat, filme, jne, kui ta ei tee seda ärilisel eesmärgil. Vastasel korral (näiteks kodukinos piletiraha küsimisel), peab ka teose autoriõiguse omanik sellest kasumit saama. Ma leian, et selline lähenemine on mõistlik, võimaldades teose jõudmist kiiremini rohkemate inimesteni.

Tänapäeval on see juba mingil määral jõustunud (hea näide on „The Chosen“ [2]), kuid suures osas kehtib siiani tolleaegne olukord.

20 aastat kaubanduslikku monopoli

Praegusel hetkel kehtib loomingul autoriõigus veel 70 aastat pärast autori surma ning kogu selle aja vältel on autoriõiguse omanikul ainuõigus selle äriliseks kasutamiseks. See ajaperiood on aga jaburalt pikk – selle lühendamine võimaldaks loomingulistel inimestel selle pinnalt edasi töötada, mõjudes nii kultuuri kui kohati ka tehnoloogia arendamisele positiivsel. Praeguseks on see number aga siiski muutumatuks jäänud.

Autoriõiguse kinnitamine 5 aasta jooksul

On hea, kui autoriõigus rakendub koheselt ja automaatselt, kuid „reformeeritud autoriõiguse“ kohaselt peaks autor (kui ta soovib, et autoriõigus jääks kehtima) viie aasta jooksul kinnitama oma autorlust, lisades oma andmed avalikku andmebaasi. Ma leian, et selline punkt on hädavajalik, sest kui teose autor pole leitav, siis pole kellelgi isegi võimalik teose kasutamiseks autori nõusolekut küsida.

Remiksid

Uus autoriõiguse seadus peaks sisaldama ka sätestatud reegleid olemasolevate teoste osaliseks kasutamiseks millegi uue loomiseks. See puudutab peamiselt filmi- ja muusikamaailma, millele praegu rakenduvad paljuski samad reeglid, mis kirjandusele.Selle puhul on vist tegu kõige enam muutunud teemaga võrreldes aastaga 2012. Hea näitena sobib YouTube. Laadides üles video, milles on kasutatud autoriõigusega kaitstud muusikat, ei rakendu sellele koheselt trahvid, vaid video eel näidatavatest reklaamidest saadav tulu läheb just selle heliteose autorile. See muudab remikside, paroodiate jms loomise lihtsamaks (lihtsalt nende pealt pole võimalik autoritasu maksmata kasumit teenida).

DRM (Digital Rights Management) -i keelustamine

Viimase punktina toovad raamatu autorid välja selle, et uuest autoriõiguse seadusest ei ole kasu, kui firmad võivad ise kehtestada omapoolseid lisapiiranguid toote kasutamisele / jagamisele. Üldiselt nõustun – millegi legaalse kasutuse piiramine kaotab esialgselt seaduselt mõtte. Kuid kui autor otsustab mingil põhjusel seada oma loomingu kasutamisele täiendavaid piiranguid, siis on see natukene nagu ärisaladusega. Ta võib seda teha, aga kui keegi sellest läbi hammustab, oleks ka see legaalne.

 

[1] - http://falkvinge.net/wp-content/uploads/large/The%20Case%20For%20Copyright%20Reform%20(2012)%20Engstrom-Falkvinge.pdf

[2] - https://watch.angelstudios.com/thechosen

5. nädal - Aeg on raha ja raha on vähe

... ehk austa teiste inimeste aega ja võrguühendust.

Nii mõneski võrgupõhises vestlusgrupis, kus on rohkem kui kaks inimest, tekib ikka aeg-ajalt olukordi, kus paar selle grupi liiget vestlevad omavahel teemadel, mis teiste grupi liikmete jaoks relevantsed ei ole. Kui tavaelus selline olukord probleemi ei tekita (vestluses mitte osaleja saab ka poole kõrvaga kuuldes olulise osa jutust kinni püüda), siis veebis muudab see info kättesaadavuse kordades tülikamaks. Märgates ühel hetkel, et mõnes Messengeri vestluses on jälle ligi sada lugemata sõnumit, võib nende läbi lugemine olla üsnagi tüütu tegevus, eriti kui lõviosa neist sisaldab vaid mõttetut lõõpimist.

Loomulikult on ka seesugune lõõpimine ja hea grupi sisene huumor oluline osa seltskonna vahelisest suhtlusest, ent kui see kõik käib läbisegi olulise infoga, võib viimane kergelt kaotsi minna. Tekib olukord, kus sõnumi saatja näeb nagu oleks adressaat info kätte saanud, ent tegelikkuses pole too seda kõige muu keskel märganudki. See võib viia omakorda järgmiste möödarääkimiste ja arusaamatusteni. Olen ise korduvalt sattunud olukordadesse, kus mõne segaduse põhjustajaks on just see, et kellelgi on mingi oluline osa informatsioonist seda ümbritsenud müra tõttu märkamata jäänud.

Mulle meeldib selles osas lahendus, mida pakub Discord – võimalus jagada ühe grupi vestlused mitmetesse eri kanalitesse. Selle mõistlikul kasutamisel on võimalik oluline info kõigest muust „olulisest“ kerge vaevaga eraldada.

Messengeri ja Discordi laadsed suhtluskanalid pole ainsad, kus vestluskaaslase aega oluliseks pidada. Ka e-kirjade ja foorumite puhul tuleks jälgida, et oluline info oleks kiirest hoomatav. See on üks kirjutamata reeglite ja elementaarse viisakuse segu - rääkida veebi vahendusel natuke teisiti, kui näost näku kohtumisel.

Pilt, https://michigan.it.umich.edu/news/wp-content/uploads/2018/04/unread-message-icon-e1524073966324.jpg

4. nädal - Pea kümme aastat hiljem

… ehk 2 visioonipunkti Eesti infoühiskonna arengukavast.

2012-2013 kirjutati Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt Eesti infoühiskonna arengukava aastaks 2020. Lugedes selles välja toodud visiooni on näha nii täide läinud kui ka poolikuks jäänud punkte. Toon mõlemast variandist ühe näite.

Eesti infoühiskonna arengukavas aastaks 2020 on toodud välja järgmine visioon: „IKT-tooted ja -teenused annavad 20% koguekspordist. Sellega on IKT-sektor saanud juhtivaks majandusharuks Eestis, andes suure panuse tootlikkuse kasvu.“ [1] Selline visioon oli aastatel 2012-2013 vägagi tõenäoline, sest aastaks 2012 oli IKT osakaal koguekspordis pidevalt kasvanud keskmiselt 2,7% võõra aastas (aastal 2009 oli see 4%, aastaks 2012 juba 12%). [2] Ent järgnevatel aastatel on kasvuprotsent olnud tunduvalt väiksem, vahemikus 2012-2019 on IKT sektor ekspordis suurenenud keskmiselt 0, 67% aastas. Aastaks 2019 moodustasid IKT-tooted ja –teenused koguekspordist kõigest 16,7%. [3] Aastaks 2020 oli see 16,9% (kasvades kõigest 0,2% võrra). Seega ei ole IKT-tooted ja -teenused saavutanud loodetud 20% koguekspordist, samuti ei ole IKT-sektor saanud juhtivaks majandusharuks Eestis (ehkki IKT moodustab osa suurimast majandusharust: elektrimasinad ja -seadmed). [4]

Kordades paremini on realiseerunud järgmine, samast arengukavast pärit visioon: „Eesti kultuuripärand  on  tarbimiseks  kogu  maailmas  hõlpsalt  kättesaadav ja aktiivselt leviv, sealhulgas  taaskasutuses  (nt mash-up). Väärtuslikum osa kultuuripärandist  on  digiteeritud. Loodav tulevane pärand, sealhulgas veebis loodu, on kohe talletatud  ning  digitaalse  pärandi pikaajaline säilimine tagatud.“  [1] Ma leian, et see visioon on saanud täidetud. Loomulikult on keeruline tõmmata selget piiri, milline on just see „väärtuslikum osa kultuuripärandist“, ent arvestades praeguseks digitaliseeritud materjali hulka, on see kindlasti kordades suurem, kui vaid kõige olulisem osa.  Lisaks materjalile, mis vajas digitaalseks tegemist (näiteks filmimaterjal stiilis „8 mm elu“ ja algselt vaid paberkandjal olnud kirjandus), toimub aktiivselt ka tänapäeval loodava pärimuse talletamine. Näiteks kogumiskonkurss „Märka marti!“ [5], mis ühelt poolt innustab inimesi kultuuripärandit edasi kandma ning teisalt võimaldab seda pärandit digitaalselt talletada.

 

Kasutatud allikad:

[1] - https://www.mkm.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/eesti_infouhiskonna_arengukava.pdf

[2] - https://www.eas.ee/wp-content/uploads/2019/01/IKT-raport.pdf

[3] - https://www.mkm.ee/sites/default/files/majandusulevaade_2019_0.pdf

[4] - https://mkm.ee/sites/default/files/majandusulevaade_2020.pdf

[5] - https://www.parandiaasta.ee/

3. nädal - Paberilt või ekraanilt

... ehk uusmeedia mõju traditsioonilisele.

Koos veebi tekkega on ka meedia roll ja olemus tunduvalt muutunud. Traditsiooniline "ühelt kõigile" meedia (näiteks uudised raadios või televiisoris) on uues meedias asendunud "kõigilt kõigile" mudeliga. Ühest küljest võimaldab selline avatud võrgustik mugavat ligipääsu kõiksugu informatsioonile (mis aga ei pruugi sugugi tõene olla) ja võimaldab igaühel osaleda selle informatsiooni loomises, teisalt kaasneb sellega suur infomüra, mille keskelt vajaliku leidmine muutub aina raskemaks. Traditsiooniline meedia ei ole kindlasti uue kõrval välja surnud, kül aga on ka see pidanud uue kõrval sammu pidamiseks muutuma.

Uusmeediaga kaasneb informatsiooni kiire kättesaadavus ja tarbija jaoks on see kül mugav ning kasulik, ent traditsioonilise meedia poolt vaadatuna on uusmeedia kiirus hoopis negatiivne. Seda mitmel põhjusel. Võtame näiteks paberajalehed (ent sarnane mudel kehtib ka teistel traditsioonilistel meediakanalitel).  Esiteks, kui inimene saab veebi teel praktiliselt realajas informatsiooni maailmas toimuvast, siis kaob tema jaoks vajadus lugeda samu uudiseid "hilinemisega" ka paberkandialt. Seega traditsioonilise meedia tarbimine väheneb. Kui aastal 2007 luges 69% eestlastest regulaarselt vähemalt ühte ajalehte, siis aastaks 2011 oli see langenud 44% peale. Teiseks probleemiks on, kui traditsiooniline meedia püüab uuega ajaliselt "võidu joosta", sest sellega kaasneb uudiste kvaliteedi langus (kiirustamisel võivad tekkida vead ja pinnapealsus). Enamus suuremaid traditsioonilise meedia tootjaid on siiski valinud kiiruse asemel kvaliteedi ning nende poolt esitatav informatsioon on tihti uusmeedia omast täpsem.

Samas on uusmeedial tavameediale ka positiivseid mõjutegureid. Kõige positiivsemana tooksin esile otsingumootorid, mis uusmeedia endaga kaasa tõi. Suur osa traditsioonilisest meediast on kätte saadav ka veebi kaudu ja tänu otsingumootoritele on need kergesti kättesaadavad ja ka informatsiooni otsimine digitaaliseeritud andmebaasidest on lihtsam ja kordades väiksemat ajakulu nõudev, kui paberkandial oleva informatsiooni lappamine.

 

Kasutatud allikad:

Pilt, https://www.milcon.org.ng/wp-content/uploads/2019/10/New-media.jpg

https://e-ope.khk.ee/ek/2013/meedia_ja_mojutamine/meedia/uus_meedia.html

https://www.delfi.ee/artikkel/50570649/neljandik-eesti-elanikest-ei-lugenud-aasta-jooksul-uhtegi-raamatut 

https://epl.delfi.ee/artikkel/51160532/muutuv-uhiskond-muutuv-meedia