... ehk ideed aastal 2012 kirjutatud raamatust "The Case for Copyright Reform" [1]
Selle raamatu autorid (Rick Falkvinge ja Christian Engströmi) leiavad, et autoriõiguse seadused on ebaproportsionaalsed. Nende idee on kehtestada copyright vaid kommertsiaalsele kasutusele, muutes kogu internetis olev intellektuaalomand kõigi tavakasutajate jaoks tasuta kättesaadavaks ja kasutatavaks. Vajadus autoriõigust puudutavate seaduste muutmiseks tuleneb sellest, et need olid (ja on tegelikult siiamaani) tegelikuses võimetud piraatlust peatama. Kopeeritud materjali jagamist saaks avastada vaid eraisikute vahelise veebi põhise info vahetuse täielikku kontrolli (ehk teisisõnu, veebist peaks kaduma igasugune privaatsus.
Nad toovad välja kuus punkti sellest, milline peaks see „reformeeritud copyright“ olema (lisan iga punkti juurde ka omaltpoolt väikse kommentaari):
Moraalsed õigused jäävad muutmata
See tähendab, et autoril on jätkuvalt täielik õigus sellele, et tema looming on seotud tema nimega. Samal ajal ei ole kellelgi õigust end kellegi teise loomingu autoriks nimetada. See punkt on üsnagi iseenesest mõistetav ka ilma mingisuguse täiendava kommentaarita ning see on kehtiv ka tänapäeval.
Tasuta mittekaubanduslik jagamine
See punkt tähendab sisuliselt seda, et tavainimesel oleks täielik õigus jagada sõpradega muusikat, filme, jne, kui ta ei tee seda ärilisel eesmärgil. Vastasel korral (näiteks kodukinos piletiraha küsimisel), peab ka teose autoriõiguse omanik sellest kasumit saama. Ma leian, et selline lähenemine on mõistlik, võimaldades teose jõudmist kiiremini rohkemate inimesteni.
Tänapäeval on see juba mingil määral jõustunud (hea näide on „The Chosen“ [2]), kuid suures osas kehtib siiani tolleaegne olukord.
20 aastat kaubanduslikku monopoli
Praegusel hetkel kehtib loomingul autoriõigus veel 70 aastat pärast autori surma ning kogu selle aja vältel on autoriõiguse omanikul ainuõigus selle äriliseks kasutamiseks. See ajaperiood on aga jaburalt pikk – selle lühendamine võimaldaks loomingulistel inimestel selle pinnalt edasi töötada, mõjudes nii kultuuri kui kohati ka tehnoloogia arendamisele positiivsel. Praeguseks on see number aga siiski muutumatuks jäänud.
Autoriõiguse kinnitamine 5 aasta jooksul
On hea, kui autoriõigus rakendub koheselt ja automaatselt, kuid „reformeeritud autoriõiguse“ kohaselt peaks autor (kui ta soovib, et autoriõigus jääks kehtima) viie aasta jooksul kinnitama oma autorlust, lisades oma andmed avalikku andmebaasi. Ma leian, et selline punkt on hädavajalik, sest kui teose autor pole leitav, siis pole kellelgi isegi võimalik teose kasutamiseks autori nõusolekut küsida.
Remiksid
Uus autoriõiguse seadus peaks sisaldama ka sätestatud reegleid olemasolevate teoste osaliseks kasutamiseks millegi uue loomiseks. See puudutab peamiselt filmi- ja muusikamaailma, millele praegu rakenduvad paljuski samad reeglid, mis kirjandusele.Selle puhul on vist tegu kõige enam muutunud teemaga võrreldes aastaga 2012. Hea näitena sobib YouTube. Laadides üles video, milles on kasutatud autoriõigusega kaitstud muusikat, ei rakendu sellele koheselt trahvid, vaid video eel näidatavatest reklaamidest saadav tulu läheb just selle heliteose autorile. See muudab remikside, paroodiate jms loomise lihtsamaks (lihtsalt nende pealt pole võimalik autoritasu maksmata kasumit teenida).
DRM (Digital Rights Management) -i keelustamine
Viimase
punktina toovad raamatu autorid välja selle, et uuest autoriõiguse seadusest ei
ole kasu, kui firmad võivad ise kehtestada omapoolseid lisapiiranguid toote
kasutamisele / jagamisele. Üldiselt nõustun – millegi legaalse kasutuse
piiramine kaotab esialgselt seaduselt mõtte. Kuid kui autor otsustab mingil põhjusel seada oma loomingu kasutamisele täiendavaid piiranguid, siis on see natukene nagu ärisaladusega. Ta võib seda teha, aga kui keegi sellest läbi hammustab, oleks ka see legaalne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar