Markuse ajaveeb: 4. nädal - Pea kümme aastat hiljem

… ehk 2 visioonipunkti Eesti infoühiskonna arengukavast.

2012-2013 kirjutati Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt Eesti infoühiskonna arengukava aastaks 2020. Lugedes selles välja toodud visiooni on näha nii täide läinud kui ka poolikuks jäänud punkte. Toon mõlemast variandist ühe näite.

Eesti infoühiskonna arengukavas aastaks 2020 on toodud välja järgmine visioon: „IKT-tooted ja -teenused annavad 20% koguekspordist. Sellega on IKT-sektor saanud juhtivaks majandusharuks Eestis, andes suure panuse tootlikkuse kasvu.“ [1] Selline visioon oli aastatel 2012-2013 vägagi tõenäoline, sest aastaks 2012 oli IKT osakaal koguekspordis pidevalt kasvanud keskmiselt 2,7% võõra aastas (aastal 2009 oli see 4%, aastaks 2012 juba 12%). [2] Ent järgnevatel aastatel on kasvuprotsent olnud tunduvalt väiksem, vahemikus 2012-2019 on IKT sektor ekspordis suurenenud keskmiselt 0, 67% aastas. Aastaks 2019 moodustasid IKT-tooted ja –teenused koguekspordist kõigest 16,7%. [3] Aastaks 2020 oli see 16,9% (kasvades kõigest 0,2% võrra). Seega ei ole IKT-tooted ja -teenused saavutanud loodetud 20% koguekspordist, samuti ei ole IKT-sektor saanud juhtivaks majandusharuks Eestis (ehkki IKT moodustab osa suurimast majandusharust: elektrimasinad ja -seadmed). [4]

Kordades paremini on realiseerunud järgmine, samast arengukavast pärit visioon: „Eesti kultuuripärand on tarbimiseks kogu maailmas hõlpsalt kättesaadav ja aktiivselt leviv, sealhulgas taaskasutuses (nt mash-up). Väärtuslikum osa kultuuripärandist on digiteeritud. Loodav tulevane pärand, sealhulgas veebis loodu, on kohe talletatud ning digitaalse pärandi pikaajaline säilimine tagatud.“ [1] Ma leian, et see visioon on saanud täidetud. Loomulikult on keeruline tõmmata selget piiri, milline on just see „väärtuslikum osa kultuuripärandist“, ent arvestades praeguseks digitaliseeritud materjali hulka, on see kindlasti kordades suurem, kui vaid kõige olulisem osa. Lisaks materjalile, mis vajas digitaalseks tegemist (näiteks filmimaterjal stiilis „8 mm elu“ ja algselt vaid paberkandjal olnud kirjandus), toimub aktiivselt ka tänapäeval loodava pärimuse talletamine. Näiteks kogumiskonkurss „Märka marti!“ [5], mis ühelt poolt innustab inimesi kultuuripärandit edasi kandma ning teisalt võimaldab seda pärandit digitaalselt talletada.